08.05.2015 oli meil aias madu - uhh! jube!!
asjalood arenesid sedamoodi, et mina olin tööl, lapsed vanaemaga kodus õues mängimas. kirjeldati seda mulle umbes niimoodi:
- kass avastas lillepeenrast midagi, mille peale saba samalaiaks kui ta keha muutus, olevat muudkui hiilinud ja mitu korda veel õhku hüpanud ka.
- Karita nägi madu, kui vaatama läks, mida see kass seal hiilib ja teatas külma kõhuga, et ongi uss (oma isa laps, ma ütlen)
- ema siis haaras labida ja kukkus nüpeldama. tulemuseks üks täitsa surnud nastik :( kahju on, aga nagu ämm ütles, uss on uss ja need maja juures olema ei pea. nõustun 120%!! Herr Abikaasaga tuleb pikem jutuajamine teemal "armsad ussid," sest ta räägib ka lastele, et maod on lahedad ja need ei mõista karta :/ mis siis saab, kui ükspäev on rästik??
kui mina koju jõudsin, oli ema värisemise lõpetanud ja algas operatsioon ussi matus. kuna mina kardan PAANILISELT usse, siis olenemata surnud maost, kõrgetest kummikutest, pikavarrelisest rehast ja labidast, ei suutnud ma end viia selleni, et tolle eluka lillepeenrast välja võtaks ja ära teisaldaks. käes värisesid ja pisarad voolasid. lapsepõlve trauma, mis teha. ema siis võttis asja enda kätte ja tatsas plätudega kohale... tõmbas mao labidale ja toimetas minema. kõik, tehtud!
mina käin veel tänagi õues ringi igat puuoksa maoks pidades :(
ma küll ei arvanud, et need elukad niidetud muru ja avarat lillepeenart mõnusaks peavad, aga kraav on lähedal, seega ei või iial teada. loodan, et too loomake oli talveunest ärganud eksitus, mitte et nad siia püsivalt paika end sätiksid.
