uss aias - uhh!!

08.05.2015 oli meil aias madu - uhh! jube!!

asjalood arenesid sedamoodi, et mina olin tööl, lapsed vanaemaga kodus õues mängimas. kirjeldati seda mulle umbes niimoodi:

- kass avastas lillepeenrast midagi, mille peale saba samalaiaks kui ta keha muutus, olevat muudkui hiilinud ja mitu korda veel õhku hüpanud ka.

- Karita nägi madu, kui vaatama läks, mida see kass seal hiilib ja teatas külma kõhuga, et ongi uss (oma isa laps, ma ütlen)

- ema siis haaras labida ja kukkus nüpeldama. tulemuseks üks täitsa surnud nastik :( kahju on, aga nagu ämm ütles, uss on uss ja need maja juures olema ei pea. nõustun 120%!! Herr Abikaasaga tuleb pikem jutuajamine teemal "armsad ussid," sest ta räägib ka lastele, et maod on lahedad ja need ei mõista karta :/ mis siis saab, kui ükspäev on rästik?? 

kui mina koju jõudsin, oli ema värisemise lõpetanud ja algas operatsioon ussi matus. kuna mina kardan PAANILISELT usse, siis olenemata surnud maost, kõrgetest kummikutest, pikavarrelisest rehast ja labidast, ei suutnud ma end viia selleni, et tolle eluka lillepeenrast välja võtaks ja ära teisaldaks. käes värisesid ja pisarad voolasid. lapsepõlve trauma, mis teha. ema siis võttis asja enda kätte ja tatsas plätudega kohale... tõmbas mao labidale ja toimetas minema. kõik, tehtud! 

mina käin veel tänagi õues ringi igat puuoksa maoks pidades :(

ma küll ei arvanud, et need elukad niidetud muru ja avarat lillepeenart mõnusaks peavad, aga kraav on lähedal, seega ei või iial teada. loodan, et too loomake oli talveunest ärganud eksitus, mitte et nad siia püsivalt paika end sätiksid.

meie 1. tõeline torm

kuulasin eile hoolega ilmateadet, vaatasin prognoose ja jõudsin järeldusele, et kui maja katus Oktoobritormi üle elab, siis võib tema peale tulevikus suht kindel olla. väike ärevus oli ikka hinges ka, sest sellist maru pole see maja ju näinud. Jaanuaritormi ajal maja alles ehitati.

Oi kui kole see plekk-katuse kolin tegelikult on - kõik ulub ja vingub ja mühiseb pööningul, tühi ruum veel võimendab seda. Ega ma öösel eriti ei maganud, kogu aeg miski äratas...

Hommikul kuue paiku läks olukord eriti karmiks ja unest polnud enam juttugi. kerisin rulood lahti ja hakkasin kahjusid kokku lugema. meil õnneks miskit peale äralennanud liivakasti kaane näha polnud. küll oli naabrite batuut tagurpidi võrkaeda lennanud. kui seda vahel poleks olnud, oleks otse meile aknasse tulnud kogu täiega. loodan, et päeva peale tuul teda võrgust üle ei upita. pidasin targemaks meie batuut ka ketti panna. sidusin ta puu külge kinni, aga kohta ei muutnud - seisis teine õnnetult keset hoovi. ju seal tuulte käes ikka polnud hää olla ja nii ta autode juurde lendaski... aknast vaatasin, et nüüd on kõik mõlkis, aga õnneks oli 5cm enne pidama saanud. tarisin siis maru kiuste batuudi õunapuu vastu ja sidusin ta mitme koha pealt koormarihmadega kinni. arvan, et nüüd ta enam tantsida ei saa. kui siis ainult külili, aga see on juba piisav vahemaa. 

elekter on isegi alles :) öösel korra tuli sms Elektrilevilt, et läind, aga kohe tuli tagasi ka.

kodust liikuma hakates oli näha murtud oksi, ümberpööratud aedu ja langenud puid. 2 tükki olid end sättinud keset maanteed, nii et autod reas ootasid või tagasi koju pöördusid. igati hea, et suvel mööda kohalikke metsaaluseid kolasime, sest mulle tuli nüüd meelde, et on üks metsavahetee, mis viib ringiga kaubajaama raudteeni ja sealt juba saab silla juurde. mõeldud-tehtud! metsa vahel pole ju tuul nii tugev ja marutuul murrab tavapäraselt lagendike äärest. nii et ohtu eriti ei tajunud. puud olid täitsa sirged ka. nii me end siis linna murdsime, ootan huviga talve...

linnas oli tuul osa meie aiast minema viinud ja kangutas parasjagu järgmist juppi, kui kohale jõudsin. eks nüüd peab vaatama, kuis ja mis. lähen nüüd vaatan Linnalehmad ka üle ja viin paar porgandit, hommikul olid nad küll suht nördinud ja ärevil, et vesi tuppa tuli.

klaasmaja otsinguil

majja sisse kolides oli üks kindel soov ja tahtmine soetada ka kasvuhoone, et suvel värske kraam kahe sammu kaugusel oleks. kuna kolimine jäi suve algusesse, siis lihtsalt ei jõudnud sellega tegeleda ja olgem ausad, mulle ükski ülejala tehtud asi ei meeldi. ema ja ämm pakuvad alati kurke-tomateid ka, nii et ei olnud häda. 

kaalusime siis suve läbi igasugu variante. jaa, kasvuhooneid on saada igasuguseid - erikujulisi, erisuurusi kui ka eri materjalist. üks, mis mulle ühegi juures ei sobinud, oli hind... teadagi, korralik asi maksab rohkem, aga maksta üle 400€ kasvuhoone eest tundus mulle üle mõistuse. teeme väikese tagasiarvutuse kroonidesse - kuus ja pool TUHAT! no ei!!! tegime siis joonised ja arvutused, et palju tuleks isetehtuna korralik taoline ehitis ja teate mida, ega see summa sugugi väiksem ei tulnud :( oma aeg ja närvikulu ka veel juurde, eksole. niisiis mõtlesin, et ootame veel, talv tulemas, lasevad hindu allapoole. siis aga juhtus midagi :)

nimelt jalutasin ükspäev kodupoest välja ja nägin üle tee tühja kasvuhoonet, kust üksik 2-meetrine malts vastu vaatas. mõtlesin, et huvitav, miks seda ära ei katkuta. koju jõudes hakkas mõte juba tööle, järgmisel korral poodi minnes vaatasin kasvumaja uuesti, nüüd juba sihilikumalt. malts oli vahepeal kadunud :D aga konstruktsioon ise seises endiselt kurvalt aianurgas. asusin siis luurama, ent ühelgi korral ei näinud liikumist, et küsida, kas saaks kaupa teha. ilmselgelt ei kasuta klaasideta kasvuhoonet keegi ja ümbrus oli platsil ka selline, et vaevalt seda keegi kavatsebki kasutada. 

kirjutasin siis kirja, mille poetasin postkasti ja jäin ootele. ja oh õnne - telefon heliseski! kaup sai kiire ja soodne ning eile me kasvuhoone selga võtsime ja kodu poole sammusime. vaatepilt võis päris naljakas olla, kui kaks inimest äkki kasvuhoone selga tõmbavad ja minema vantsivad :D mõõdud polnud õnneks teab mis suured: 2,5 x 2,5m. ega häda anna häbeneda, eks ;) õnneks on raam alumiiniumist, mis tähendab, et see on ülikerge, samas roostevaba. mu isa teadis rääkida, et see on Pärnu Masinatehase toodang ja et taolisi kasvuhooneid müüdi moodulitena s.t. et pane mitu soovid üksteise järgi. meile piisab ühest 2,5-meetrisest jupist täiesti.

minu nunnu ;)

nüüd ta meil siin aianurgas ilutseb :) ootab kevadist hooaega, kui rajame väikese vundamendi konstruktsiooni kinnitamiseks. küljeklaasid ja teise ukse saime ka kaasa, peale ja otstesse tuleb midagi uut leiutada, aga ma arvan, et Pärnu Postimehe laupäevane kuulutusterubriik aitab mul soodsalt klaasid skoorida või kui mitte, siis katuseks võime plastiku ka osta. isegi tuulutusaknad on katuses olemas :) 

hetkel arvan, et 50€ on lagi, millega arvestada tuleb. kui läheb ka 100€, oleme ikka suurelt võitnud :) nagu te aru saate, ma olen ülirahul!

Kolimine

Kolimine on minu jaoks suur müsteerium, sest ma pole selline hästi organiseeruv ja loogiline kodanik. muidu ma võin plaane teha ja asju tähtsuse järjekorda seada küll, aga selliste suurte asjade puhul olen kui peata kana... Õnneks on mul fantast mees, kes suudab ohje enda kätte võtta. Kolimiskuupäev muudkui lähenes (..........2013)

Omas peas olin välja mõelnud, et abilistega viime ära suured asjad ehk mööbli ja muid asju saame ise rahulikult oma autodega liigutada. Aga kellelegi peale minu see plaan ei meeldinud - kapid-lauad-diivanid kadusid käru peale imekiiresti, abiliste armee hakkas üsna pea mulle järgi käima sooviga midagi veel kolimisautole peale viia... Hea onutütre abiga saime asju pakitud ja enamuse kola tõesti-tõesti minema viidud. Minust oleks see ühe päevaga küll tegemata jäänud. 

Õnneks taipasin eelpakendatud kastidele sildid peale kleepida mis-kes-kus ja nii ma nad kõik õigetest ruumidest leidsin. Seniks, kuni ise kohale jõudsin, oli juba pool mööblit paigas ja kruvimine-kruttimine käis täie hooga :) Kella poole seitsmeks õhtul olime kolitud :)

Suured tänud: Heidi ja Riho, Ivo ja Paul tassimise eest, ema ja isa lapsehoidmise eest ja kallis Abikaasa suure entusiasmi eest!!!

Esimene kohtumine

Nagu tavaliselt, olin istunud õhtul arvuti taha ja asunud läbi kammima city24 kuulutusi. sisestasin otsingusse tavapärased väljad (piirkond-tubade arve-hind) ja hakkasin majapilte allapoole kerima, kui järsku tuli hiirele vastupidine suund sisse anda. Enne kui kuulutus lahti keris, jõudsin mõelda, et ma olen enne seda vaadanud ja huvitav mis mind siis segas, et ma ta välja praakisin... Pildid avanesid, kõik tundus kena, lugesin läbi kirjelduse, ikka tundus kõik kena, tegin läbi arvutuskäigu panga netikeskkonnas, tundus enam-vähem seeditav. Ja siis tõstsin arvuti Herr Abikaasa sülle :) Ülejäänu, nagu öeldakse, on ajalugu. 

Sõitsime kohale ja esimese asjana silmasin oma suuri lemmikuid - äädikapuid! lumi pärlendas, katus läikis hõbedaselt, kui päike talle veebruarikuiseid kiiri saatis. tuppa astudes ei leidnud esmapilgul midagi, mis appi karjuma oleks pannud. pererahvas tundus küll jahe, aga eks inimesi ole igasuguseid. lahkudes olid silmad veekalkvel, kui autosse istusime ja tahavaatepeeglist meie tare-tarekest kaugenemas nägime. see kõik tundus nii ebareaalne, et peale kaht ja poolt aastaid otsinguid lõpuks oma leidnud olime ja et see oma nii päratult kallis pidi olema. aga need kõik olid pisiasjad, äratundmine oli lõpuks ometi saabunud, et sellest majast saab meie perele kodu ja selle nimel asusime pingutama.

läbirääkimised olid pingelised, omajagu keerukust lisas kevadine aeg, kus Herr Abikaasa palju eemal viibis ja ma ise mehe eest väljas pidin olema ning müüjate keerulised peresuhted, aga lõpuks olid asjad niikaugel, et 03.05.2013 kirjutasime notaris isa-ema kaasabil allkirjad alla ja 19. mail saime võtmed kätte! 

rõõm oli piiritu, lihtsalt istusin oma kodumaja trepil, kuulasin kevadist linnulaulu ja kõik tunded tormasid mu seest välja - ma olin kodus!!