uss aias - uhh!!

08.05.2015 oli meil aias madu - uhh! jube!!

asjalood arenesid sedamoodi, et mina olin tööl, lapsed vanaemaga kodus õues mängimas. kirjeldati seda mulle umbes niimoodi:

- kass avastas lillepeenrast midagi, mille peale saba samalaiaks kui ta keha muutus, olevat muudkui hiilinud ja mitu korda veel õhku hüpanud ka.

- Karita nägi madu, kui vaatama läks, mida see kass seal hiilib ja teatas külma kõhuga, et ongi uss (oma isa laps, ma ütlen)

- ema siis haaras labida ja kukkus nüpeldama. tulemuseks üks täitsa surnud nastik :( kahju on, aga nagu ämm ütles, uss on uss ja need maja juures olema ei pea. nõustun 120%!! Herr Abikaasaga tuleb pikem jutuajamine teemal "armsad ussid," sest ta räägib ka lastele, et maod on lahedad ja need ei mõista karta :/ mis siis saab, kui ükspäev on rästik?? 

kui mina koju jõudsin, oli ema värisemise lõpetanud ja algas operatsioon ussi matus. kuna mina kardan PAANILISELT usse, siis olenemata surnud maost, kõrgetest kummikutest, pikavarrelisest rehast ja labidast, ei suutnud ma end viia selleni, et tolle eluka lillepeenrast välja võtaks ja ära teisaldaks. käes värisesid ja pisarad voolasid. lapsepõlve trauma, mis teha. ema siis võttis asja enda kätte ja tatsas plätudega kohale... tõmbas mao labidale ja toimetas minema. kõik, tehtud! 

mina käin veel tänagi õues ringi igat puuoksa maoks pidades :(

ma küll ei arvanud, et need elukad niidetud muru ja avarat lillepeenart mõnusaks peavad, aga kraav on lähedal, seega ei või iial teada. loodan, et too loomake oli talveunest ärganud eksitus, mitte et nad siia püsivalt paika end sätiksid.

sabaga lugu

kunagi 2013.a. hilissügisel oli torm. see murdis naabri kraavipervel maha suure kasepuu ühe harudest. mingi hetk talve peale sai see neil täielikult maha võetud ja pakud sinnasamasse riita pandud, meeletult suur oksarisu hunnik veel kah kõrvale. ja nii see seal marineerus. tuli kevad - ei midagi, tuli sügis, ikka ei midagi. vahepeal küsisin ja uurisin, et teeksime koos ühe õhtupooliku ja saaks platsi puhtaks. natuke siis isegi liikus, aga umbes 1/5 vast koristati... toona oli hunnik veel toore ja värske, pea laste kõrgune, nüüdseks on see madalaks mädanenud. rohi kasvas läbi, muruplats muutus ümbertringi oskarisuseks heinamaaks. ühesõnaga väga kole vaade tekkis meie aiavärava ette :/ ohutuled lõid peas põlema - ussid, hiired ja muud elukad võivad sealt varju otsima hakata. lastele hullult meeldis seal ronimas käia ka. mulle see ei meeldinud mitte üks teps!

poolteist aastat mädanenud oksarisu

kui nüüd saabusid ilusad ilmad, võtsin teema naabrinaisega uuesti üles. vastus oli umbes sama, mis eelmisel aastal - aega vähe, üksik naisterahvas, jõudu pole (kmm..., 3 last vanuses 7, 8 ja 20+ ei kategoriseeru vist tasuta tööjõuna). pakkusin kenasti välja, et mul Herr Abikaasa laseb oskad saega lühemaks ja meie, naised, võiksime siis need lõkkesse viia (pole just kontimurdev töö, mu meelest). anti põiklevaid vastuseid. ei pidavat ju minu töö see olema, küll ta teeb. oksad lubati õnneks Herr Abikaasal saagida, mille pikema jututa ära tegime :) nädalad läksid, ikka ei midagi. 

heinategu märtsikuus

ja siis ma võtsin üksõhtu kätte ja vedasin selle platsi puhtaks! lapsed aitasid nii naljaviluks. tegin paar pilti ka, kui mind pärast kohtusse kaevama hakatakse või midagi :D  aega võttis umbes 3 h koos riisumisega. see viimane oligi kõige tülikam, sest hein ja maassemädanenud oksad ei tahtnud mitte lõkkeplatsile kolida. heinategu märtsikuus - nali - aga nii oli :D vedasin selliseid kärutäisi komposti 5 tk.

meie hoovi sissesõidu ees on nüüd tühi plats jälle. risuhunniku alt oli muru küll täielikult kadunud, aga pole imestada, kui 1,5 a ehk 2 talve seal midagi peal mädaneb. ehk miskit tuleb tagasi. 

mis naabrinaine asjast arvas? ei midagi, ei sõnakestki... sõitis õhtul 6-paiku hoovi ja läks lihtsalt tuppa. kõik. nüüd, kui üksõhtu seda oksahunnikut põletasin (enne oli tuuline), siis küsis, kas teen endale pika päeva... ei osanud reageerida.  ee, nojah, ma olin juba neljast kodus ja tahtsin võrkkiiku lugema minna, aga näe, pean siin sinu goddamn oksarisu põletama!! :S nii oleks pidanud vist ütlema? tegelt oleks ta võidud kenasti lihtsalt aitäh öelda ja ma oleks igati rõõmus olnud. ju jääb. vähemalt plats on puhas ja usse ei tule.

suvi tuli

Suvi vist ikkagi saabus - korjasime lastega esimesed viis maasikat, kurki enam poest ostma ei pea, till on meetriseks visanud ja homme saab vast oma esimesed suvikõrvitsad grillile visata :-) 

Mmmmmmmõnus!!

kahjurid

avastasin lehetäid kirssidelt, ühelt mustsõstralt ja õunapuult :S leidub nii musti kui rohelisi isendeid - väk!! uurisin netiavarustest infot. prits ja muud tarvikud juba ostetud, jääb vaid üle kraam kokku segada ning pritsima asuda. loodan, et mõikab ja pärast kirsid seebised pole ;) ei tea, kas endale peaks kilekoti üll tõmbama ja lapsed-loomad tuppa lukustama või kuidas? tuul tundub täna üsna vägev...

eelmisel aastal polnud ühtegi elukat mul aias peale sipelgate, see kuramuse soe talv, ma ütlen!

pilt netiavarustest

kui teod ilmuvad, siis vähemalt tean, kuidas neid ilma kummardamata kokku korjata saab :P aga sipelgate püsivama ja kemikaalivabama eemaldamise peale meie aiast paluks häid nippe, kui keegi teab soovitada!

arengud aias 3 nädalat hiljem

kurgi-ja tomatitited on suureks sirgunud - viskavad silmnähtavalt 

minu päris oma esimene kurk :) K-d panid selle küll nahka, aga niipalju kui proovida anti, oli eriti hea mahe ja magus :) nüüd kasvavad juba nii, mis mühiseb - õhtul vaatan, väike, hommikul juba pirakas :D

mis sa must vahid, ei näe või, et endale mõnusa poti leidsin magamiseks? ja ära üldse mõtlegi siia mingeid "ohakaid" istutada, nagunii kraabin välja ja magan edasi! nii see mu kass mõtles, kui olin jõudnud aiavaasi kohale vedada ja mullaga saabusin :P

uued tuuled

kui mu poole nooremale minale oleks toona öeldud, et ma veedan 2014.a. kevadel kõik õhtud vabatahtlikult rohides-külvates-istutades-niites, siis oleks see saanud väga sarkastilise pilgu osaliseks või ma oleks ennast lihtsalt pooleks naernud! aga, aga, eksole ;) siin ma siis nüüd olen ja müttan mõnuga aias :)

kusjuures pole sugugi kindel, et aastal 20.... ei asu ma kevadel võililli muru seest välja juurima :D

kevade ootus aias, oih, vabandust! talve ootus aias...

... aga tunne on küll, nagu kevad hakkaks tulema - lilled õitsevad, puud kasvatavad pungi, mis juba nii rohelisedki, et kohe-kohe tulevad lehed välja ning septembri keskpaigas külvatud muruseeme hakkas lõpuks kasvama :) 

see kõik teeb mind veidi rahutuks ka, sest kui on olnud nii imeline suvi, nagu ta oli ja samasupper sügis ning talvekülmad-lumi-lörts ja muu õudus endast märku veel ei anna (kuigi on juba november), siis ilmselgelt peab loodusliku tasakaalu huvides millalgi see tagasi tehtama... seetõttu ma arvangi, et talv tuleb ja ei lähe enne jaanipäeva ära või jääb järgmine suvi ära. elame, näeme, aga väga tahaks, et väikesele tõhusale talvele järgneks samasugune võrratud suvehooaeg!

solk sees - vesi väljas

nii hull seis, kui pealkirjast paistab, meil küll pole, kuid siiski-siiski, oma kaevu vesi just jooma ei kutsu. maja ostes selgitas müüja, et kohe-kohe saab trassi ära ühendada, toas on vajalik ainult trass lahti keerata ja voila! puhas kraanivesi.

reaalsus oli muidugi tibake teine, aga meie võhikud ei saanud sellest koheselt aru.

vajalik oli kaevata torude tarvis 8 meetrit kaevikut sügavusega 1,8m, paigaldada torud ja vahekaev (kõik õige kalde all), lahti ühendada lampkasti viiv kanalisatsioonitoru (rõõm-rõõm) ja kõige tähtsam - leida inimene, kes seda tööd tunneb ega röövi meid paljaks. pikem jutt toimunu kohta siin blogis . 

nüüd oleme jõudnud sinnamaani, kus trassi tõesti on vesi, kuid majja see veel ei tule. nimelt plaanis Herr Abikaasa selle eelmine laupäev lahti keerata, kuid selgus tõsiasi, et nii kogukat tööriista tal siiski pole. mina samal ajal olin väga ärev - süda peksis, sädistasin pidevalt, et nüüd ta kõik ära uputab ja korjasin kõikvõimalikke kergelt vett imavaid kangaid uue vannitoa põrandale. ärevusel, nagu selgus, oli põhjus, sest midagi ei ole siin majas nii lihtne kui paistab. jutt sellest, kuidas keerad lihtsalt kaevust tuleva veetoru kinni ja trassi oma lahti, oli ilmselge naivism/sihilik pettus, sest trassivesi siseneb majja sootuks teisest otsast ja seal tuleb veel pool päeva torutöid teha enne, kui trassi avama minna võib...

nüüd ootame Herr Abikaasa riigikaitse-metsalaagrite vahelisi pause kui hingeõnnistust (mis ei taha enne noembri teist poolt kuidagi tulla), et jõuluks ikka puhas joogivesi majja saada.

Esimene kohtumine

Nagu tavaliselt, olin istunud õhtul arvuti taha ja asunud läbi kammima city24 kuulutusi. sisestasin otsingusse tavapärased väljad (piirkond-tubade arve-hind) ja hakkasin majapilte allapoole kerima, kui järsku tuli hiirele vastupidine suund sisse anda. Enne kui kuulutus lahti keris, jõudsin mõelda, et ma olen enne seda vaadanud ja huvitav mis mind siis segas, et ma ta välja praakisin... Pildid avanesid, kõik tundus kena, lugesin läbi kirjelduse, ikka tundus kõik kena, tegin läbi arvutuskäigu panga netikeskkonnas, tundus enam-vähem seeditav. Ja siis tõstsin arvuti Herr Abikaasa sülle :) Ülejäänu, nagu öeldakse, on ajalugu. 

Sõitsime kohale ja esimese asjana silmasin oma suuri lemmikuid - äädikapuid! lumi pärlendas, katus läikis hõbedaselt, kui päike talle veebruarikuiseid kiiri saatis. tuppa astudes ei leidnud esmapilgul midagi, mis appi karjuma oleks pannud. pererahvas tundus küll jahe, aga eks inimesi ole igasuguseid. lahkudes olid silmad veekalkvel, kui autosse istusime ja tahavaatepeeglist meie tare-tarekest kaugenemas nägime. see kõik tundus nii ebareaalne, et peale kaht ja poolt aastaid otsinguid lõpuks oma leidnud olime ja et see oma nii päratult kallis pidi olema. aga need kõik olid pisiasjad, äratundmine oli lõpuks ometi saabunud, et sellest majast saab meie perele kodu ja selle nimel asusime pingutama.

läbirääkimised olid pingelised, omajagu keerukust lisas kevadine aeg, kus Herr Abikaasa palju eemal viibis ja ma ise mehe eest väljas pidin olema ning müüjate keerulised peresuhted, aga lõpuks olid asjad niikaugel, et 03.05.2013 kirjutasime notaris isa-ema kaasabil allkirjad alla ja 19. mail saime võtmed kätte! 

rõõm oli piiritu, lihtsalt istusin oma kodumaja trepil, kuulasin kevadist linnulaulu ja kõik tunded tormasid mu seest välja - ma olin kodus!!