Nagu tavaliselt, olin istunud õhtul arvuti taha ja asunud läbi kammima city24 kuulutusi. sisestasin otsingusse tavapärased väljad (piirkond-tubade arve-hind) ja hakkasin majapilte allapoole kerima, kui järsku tuli hiirele vastupidine suund sisse anda. Enne kui kuulutus lahti keris, jõudsin mõelda, et ma olen enne seda vaadanud ja huvitav mis mind siis segas, et ma ta välja praakisin... Pildid avanesid, kõik tundus kena, lugesin läbi kirjelduse, ikka tundus kõik kena, tegin läbi arvutuskäigu panga netikeskkonnas, tundus enam-vähem seeditav. Ja siis tõstsin arvuti Herr Abikaasa sülle :) Ülejäänu, nagu öeldakse, on ajalugu.
Sõitsime kohale ja esimese asjana silmasin oma suuri lemmikuid - äädikapuid! lumi pärlendas, katus läikis hõbedaselt, kui päike talle veebruarikuiseid kiiri saatis. tuppa astudes ei leidnud esmapilgul midagi, mis appi karjuma oleks pannud. pererahvas tundus küll jahe, aga eks inimesi ole igasuguseid. lahkudes olid silmad veekalkvel, kui autosse istusime ja tahavaatepeeglist meie tare-tarekest kaugenemas nägime. see kõik tundus nii ebareaalne, et peale kaht ja poolt aastaid otsinguid lõpuks oma leidnud olime ja et see oma nii päratult kallis pidi olema. aga need kõik olid pisiasjad, äratundmine oli lõpuks ometi saabunud, et sellest majast saab meie perele kodu ja selle nimel asusime pingutama.
läbirääkimised olid pingelised, omajagu keerukust lisas kevadine aeg, kus Herr Abikaasa palju eemal viibis ja ma ise mehe eest väljas pidin olema ning müüjate keerulised peresuhted, aga lõpuks olid asjad niikaugel, et 03.05.2013 kirjutasime notaris isa-ema kaasabil allkirjad alla ja 19. mail saime võtmed kätte!
rõõm oli piiritu, lihtsalt istusin oma kodumaja trepil, kuulasin kevadist linnulaulu ja kõik tunded tormasid mu seest välja - ma olin kodus!!
No comments:
Post a Comment