Kolimine on minu jaoks suur müsteerium, sest ma pole selline hästi organiseeruv ja loogiline kodanik. muidu ma võin plaane teha ja asju tähtsuse järjekorda seada küll, aga selliste suurte asjade puhul olen kui peata kana... Õnneks on mul fantast mees, kes suudab ohje enda kätte võtta. Kolimiskuupäev muudkui lähenes (..........2013)
Omas peas olin välja mõelnud, et abilistega viime ära suured asjad ehk mööbli ja muid asju saame ise rahulikult oma autodega liigutada. Aga kellelegi peale minu see plaan ei meeldinud - kapid-lauad-diivanid kadusid käru peale imekiiresti, abiliste armee hakkas üsna pea mulle järgi käima sooviga midagi veel kolimisautole peale viia... Hea onutütre abiga saime asju pakitud ja enamuse kola tõesti-tõesti minema viidud. Minust oleks see ühe päevaga küll tegemata jäänud.
Õnneks taipasin eelpakendatud kastidele sildid peale kleepida mis-kes-kus ja nii ma nad kõik õigetest ruumidest leidsin. Seniks, kuni ise kohale jõudsin, oli juba pool mööblit paigas ja kruvimine-kruttimine käis täie hooga :) Kella poole seitsmeks õhtul olime kolitud :)
Suured tänud: Heidi ja Riho, Ivo ja Paul tassimise eest, ema ja isa lapsehoidmise eest ja kallis Abikaasa suure entusiasmi eest!!!
No comments:
Post a Comment