kutsusime endale rahva külla - kõik head inimesed, kes meid kolimisel aitasid ja kogu suguseltsi ning sõbrad ka, et nad maja üle vaadata ja Herr Abikaasale tema kõrges vanuses õnne soovida saaksid.
käisid, vaatasid, uudistasid. tüüpiliste eestlastena ei kommenteerinud suurt midagi (ma ise olen nii sillas meie kodust, et iga kord pistab väikese torke rinda, kui keegi minuga pikemasse vestlusesse maja seisukorra või ruumide paigutuse üle ei taha astuda). eks ma ise olen ka selline uhke, et äkki nad kardavad midagi arvata. mulle hetkel tagasiside meeldiks, avaks endal silmi ja tooks valguse teise nurga alt tuppa.
No comments:
Post a Comment