meie 1. tõeline torm

kuulasin eile hoolega ilmateadet, vaatasin prognoose ja jõudsin järeldusele, et kui maja katus Oktoobritormi üle elab, siis võib tema peale tulevikus suht kindel olla. väike ärevus oli ikka hinges ka, sest sellist maru pole see maja ju näinud. Jaanuaritormi ajal maja alles ehitati.

Oi kui kole see plekk-katuse kolin tegelikult on - kõik ulub ja vingub ja mühiseb pööningul, tühi ruum veel võimendab seda. Ega ma öösel eriti ei maganud, kogu aeg miski äratas...

Hommikul kuue paiku läks olukord eriti karmiks ja unest polnud enam juttugi. kerisin rulood lahti ja hakkasin kahjusid kokku lugema. meil õnneks miskit peale äralennanud liivakasti kaane näha polnud. küll oli naabrite batuut tagurpidi võrkaeda lennanud. kui seda vahel poleks olnud, oleks otse meile aknasse tulnud kogu täiega. loodan, et päeva peale tuul teda võrgust üle ei upita. pidasin targemaks meie batuut ka ketti panna. sidusin ta puu külge kinni, aga kohta ei muutnud - seisis teine õnnetult keset hoovi. ju seal tuulte käes ikka polnud hää olla ja nii ta autode juurde lendaski... aknast vaatasin, et nüüd on kõik mõlkis, aga õnneks oli 5cm enne pidama saanud. tarisin siis maru kiuste batuudi õunapuu vastu ja sidusin ta mitme koha pealt koormarihmadega kinni. arvan, et nüüd ta enam tantsida ei saa. kui siis ainult külili, aga see on juba piisav vahemaa. 

elekter on isegi alles :) öösel korra tuli sms Elektrilevilt, et läind, aga kohe tuli tagasi ka.

kodust liikuma hakates oli näha murtud oksi, ümberpööratud aedu ja langenud puid. 2 tükki olid end sättinud keset maanteed, nii et autod reas ootasid või tagasi koju pöördusid. igati hea, et suvel mööda kohalikke metsaaluseid kolasime, sest mulle tuli nüüd meelde, et on üks metsavahetee, mis viib ringiga kaubajaama raudteeni ja sealt juba saab silla juurde. mõeldud-tehtud! metsa vahel pole ju tuul nii tugev ja marutuul murrab tavapäraselt lagendike äärest. nii et ohtu eriti ei tajunud. puud olid täitsa sirged ka. nii me end siis linna murdsime, ootan huviga talve...

linnas oli tuul osa meie aiast minema viinud ja kangutas parasjagu järgmist juppi, kui kohale jõudsin. eks nüüd peab vaatama, kuis ja mis. lähen nüüd vaatan Linnalehmad ka üle ja viin paar porgandit, hommikul olid nad küll suht nördinud ja ärevil, et vesi tuppa tuli.

külma tahaks

teadagi ei meeldi tehnikale kolimine. meil ütles lõplikult üles külmik, mis juba enne liigutamistki vaevaliselt külma pidas. nüüd siis oli suvi läbi olukord, kus piim seisis kapis värske ainult ühe päeva. ma olen ju teada pika vinnaga toimetaja, seega külmikumüügi kõrghooajal raha poodi viima ei tõtanud. nüüd tundus ka sügavkülmas jäätis pehmemaks minema hakkavat, seega tuli otsinguring ette võtta.

valik on põhimõtteliselt igal pool ühesugune, mulle aga tundub jabur ainult 2-aastane garantii. kusjuures müüjad ise ka ütlevad, et osadel firmade kappide lõpebki tööaeg paari aasta möödudes. praegune külmik teenis meid 8 aastat.

külmiku missivalimised võitis seekordki Whirlpooli blond kaunitar, seekord siis sangadega mudel, sest nii on loomulikum ;) ja uksetihendid jäävad loodetavasti kauemaks ajaks terveks, kui kellelgi pole vajadust oma näppe sinna vahele lükata ;) Whirlpool seetõttu, et nemad tagavad külmutusseadmele ja mootorile 7-aastase garantii ja kui ma ausalt ütlen, siis kui ma oleks selle peale juba eelmisel suvel mõelnud, mil esimest korda sain aru, et kõik korras pole, oleks me tasuta uue kapi saanud, kuna külmutusaparaat hakkas siis juba saba andma, aga kas ma siis tulin selle peale - loomulikult mitte :S

tegelikult olen ma lihtsalt reklaami ohver, sest Whirpooli reklaamid olid ja on lihtsalt nii imelised :P '90-ndatel vahtisin ma neid suu ammuli ja kui tuli aeg endale esimene külmik osta, siis polnud üleüldse mingit küsimustki, millist valida :D

ühesõnaga, mul on nüüd jälle külm mahl ja värske piim :)

vanast kapist saaks hea veinikülmiku, sest +12 on sellele imelisele punasele ollusele hää hoiukeskkond.

klaasmaja otsinguil

majja sisse kolides oli üks kindel soov ja tahtmine soetada ka kasvuhoone, et suvel värske kraam kahe sammu kaugusel oleks. kuna kolimine jäi suve algusesse, siis lihtsalt ei jõudnud sellega tegeleda ja olgem ausad, mulle ükski ülejala tehtud asi ei meeldi. ema ja ämm pakuvad alati kurke-tomateid ka, nii et ei olnud häda. 

kaalusime siis suve läbi igasugu variante. jaa, kasvuhooneid on saada igasuguseid - erikujulisi, erisuurusi kui ka eri materjalist. üks, mis mulle ühegi juures ei sobinud, oli hind... teadagi, korralik asi maksab rohkem, aga maksta üle 400€ kasvuhoone eest tundus mulle üle mõistuse. teeme väikese tagasiarvutuse kroonidesse - kuus ja pool TUHAT! no ei!!! tegime siis joonised ja arvutused, et palju tuleks isetehtuna korralik taoline ehitis ja teate mida, ega see summa sugugi väiksem ei tulnud :( oma aeg ja närvikulu ka veel juurde, eksole. niisiis mõtlesin, et ootame veel, talv tulemas, lasevad hindu allapoole. siis aga juhtus midagi :)

nimelt jalutasin ükspäev kodupoest välja ja nägin üle tee tühja kasvuhoonet, kust üksik 2-meetrine malts vastu vaatas. mõtlesin, et huvitav, miks seda ära ei katkuta. koju jõudes hakkas mõte juba tööle, järgmisel korral poodi minnes vaatasin kasvumaja uuesti, nüüd juba sihilikumalt. malts oli vahepeal kadunud :D aga konstruktsioon ise seises endiselt kurvalt aianurgas. asusin siis luurama, ent ühelgi korral ei näinud liikumist, et küsida, kas saaks kaupa teha. ilmselgelt ei kasuta klaasideta kasvuhoonet keegi ja ümbrus oli platsil ka selline, et vaevalt seda keegi kavatsebki kasutada. 

kirjutasin siis kirja, mille poetasin postkasti ja jäin ootele. ja oh õnne - telefon heliseski! kaup sai kiire ja soodne ning eile me kasvuhoone selga võtsime ja kodu poole sammusime. vaatepilt võis päris naljakas olla, kui kaks inimest äkki kasvuhoone selga tõmbavad ja minema vantsivad :D mõõdud polnud õnneks teab mis suured: 2,5 x 2,5m. ega häda anna häbeneda, eks ;) õnneks on raam alumiiniumist, mis tähendab, et see on ülikerge, samas roostevaba. mu isa teadis rääkida, et see on Pärnu Masinatehase toodang ja et taolisi kasvuhooneid müüdi moodulitena s.t. et pane mitu soovid üksteise järgi. meile piisab ühest 2,5-meetrisest jupist täiesti.

minu nunnu ;)

nüüd ta meil siin aianurgas ilutseb :) ootab kevadist hooaega, kui rajame väikese vundamendi konstruktsiooni kinnitamiseks. küljeklaasid ja teise ukse saime ka kaasa, peale ja otstesse tuleb midagi uut leiutada, aga ma arvan, et Pärnu Postimehe laupäevane kuulutusterubriik aitab mul soodsalt klaasid skoorida või kui mitte, siis katuseks võime plastiku ka osta. isegi tuulutusaknad on katuses olemas :) 

hetkel arvan, et 50€ on lagi, millega arvestada tuleb. kui läheb ka 100€, oleme ikka suurelt võitnud :) nagu te aru saate, ma olen ülirahul!

solk sees - vesi väljas

nii hull seis, kui pealkirjast paistab, meil küll pole, kuid siiski-siiski, oma kaevu vesi just jooma ei kutsu. maja ostes selgitas müüja, et kohe-kohe saab trassi ära ühendada, toas on vajalik ainult trass lahti keerata ja voila! puhas kraanivesi.

reaalsus oli muidugi tibake teine, aga meie võhikud ei saanud sellest koheselt aru.

vajalik oli kaevata torude tarvis 8 meetrit kaevikut sügavusega 1,8m, paigaldada torud ja vahekaev (kõik õige kalde all), lahti ühendada lampkasti viiv kanalisatsioonitoru (rõõm-rõõm) ja kõige tähtsam - leida inimene, kes seda tööd tunneb ega röövi meid paljaks. pikem jutt toimunu kohta siin blogis . 

nüüd oleme jõudnud sinnamaani, kus trassi tõesti on vesi, kuid majja see veel ei tule. nimelt plaanis Herr Abikaasa selle eelmine laupäev lahti keerata, kuid selgus tõsiasi, et nii kogukat tööriista tal siiski pole. mina samal ajal olin väga ärev - süda peksis, sädistasin pidevalt, et nüüd ta kõik ära uputab ja korjasin kõikvõimalikke kergelt vett imavaid kangaid uue vannitoa põrandale. ärevusel, nagu selgus, oli põhjus, sest midagi ei ole siin majas nii lihtne kui paistab. jutt sellest, kuidas keerad lihtsalt kaevust tuleva veetoru kinni ja trassi oma lahti, oli ilmselge naivism/sihilik pettus, sest trassivesi siseneb majja sootuks teisest otsast ja seal tuleb veel pool päeva torutöid teha enne, kui trassi avama minna võib...

nüüd ootame Herr Abikaasa riigikaitse-metsalaagrite vahelisi pause kui hingeõnnistust (mis ei taha enne noembri teist poolt kuidagi tulla), et jõuluks ikka puhas joogivesi majja saada.

sügis aias

kuna meil keerleb peas kasvuhoone mõte, siis oleme suht äraootaval seisukohal, mis meie aiast järgmisel aastal saama peaks. koht on nüüd selge, naabrinaine rääkis, et selle koha peal, mille meiegi välja valisime, on elupäevad klaasmaja olnud, ainult et eelmised omanikud võtsid selle maha perenaise aiatöö vastumeelsuse tõttu. kasvuhoone jaht alles käib, jälgime talvehindu, ehk siis saab miskit sobivat, kui mitte, tuleb endal ehitama asuda.

eelnevaga seoses eemaldasime paar mustsõstrapõõsast ja ilmselt tuleb maha võtta ka jupp vaarikaid, aga jällegi, elame-näeme. mis ma neist ikka praegu üles kakun, kui miskit asemele ei tulegi.

rajatud said imetore maasikakasvandus, mille kallal Herr Abikaasa tublisti vaeva nägi. taimed on nüüdseks kenasti juurdunud.

nädalavahetusel juurisime välja mitu ülekasvanud sarapuupõõsast (õue sai kohe valgem ja kenam), vanad kuivanud sirelid ja mõned imelikud ilupõõsavormid, mis paarkümmend aastat hooldamata (neist poleks enam eluvaimu saanud nagunii, sest taim vajab ikka kärpimises regulaarsust).

augustis lõikasin veidi elupuuhekki, mis on küll noor, kuid samuti käest lastud. loodan, et maja taga suudan taimedest pikapeale midagi heki laadset kujundada, maja ees aga tuleb sellest nagunii loobuda. eks harjutan siis seni niisama kätt ja teen taimkatseid.

torkasin mulda mõningad nartsissisibulad, tulpe plaanin veel varuda.

ei oska seisukohta võtta okaspuude talviseks katmiseks (meil siin on mõned kadaka-laadsed asjandused) ega ka selles osas, miks istutatud kibuvits ega väike äädikapuu ilusti kasvama ei taha hakata :(

lehed "riisus" kenasti omale kotti meie uus murumasin. minu jaoks on teine veidi raske ja robustne, aga Herr Abikaasa kiidab ja saab temaga hästi läbi. las nii jääbki ;)

õunad korjasime juba ammu ja ladustasime ema-isa keldrisse, nüüd jääb veel korjata ja kuivatada sügisõunad, et ikka kõike koduselt mõnusalt oleks.

köök ja kook

saabus köök ja minu isiklik sünnipäev :) köögi sai selleks ajaks paika. "puzzle" kokkupaneku ajal muidugi selgus, et meie eritellimusega valamukapi uksele olid hingeaugud ja käepideme kohad valesse kohta freesitud :S olin üllatavalt rahulik, sest teadsin, et see on nende black ja nad peavad mulle uue ukse tellima. millal see tuleb, teavad ainult inglid taevas. seni saame seda kasutada, muster on ainult tagurpidi... muus osas olen rahul, sest mul on nüüd kapid, kuhu saab kõik köögividinad ära panna. seoses sellega kulutasin 10€, mis oli mu elu parim ost - sahtlisisu nugade-kahvlite tarbeks :P lisaks on kelmikas sisse-välja sõitev käterätihoidik, kunagi tulevikus saabuv imur pliidi kohale ja valgustus töötasapinna kohal.

kokkuvõtvalt olen rahul, et mul on ilus romantiline kööginurk, mis vastav üpris hästi tänapäevastele mallidele ja ma ei maksnud selle eest 1000€. kui Herr Abikaasa ikkagi kunagi soovib seina köögi ja elutoa vahele püstitada (milles ta ise ka enam kindel ei ole, sest saatekese ääres on ju õhtuti ometegi nii otsata mugav võikusid vorpida ja need kõik joonelt hammaste vahele pista ilma pilku telekalt pööramata), siis saab olemasolevale kapireale väikesed korrektuurid teha, üht-teist ümber tõsta ja mõned kapid juurde soetada.

minu sünnipäev oli tore, sest maja said näha ka mu sõbrantsid. ka nemad olid suht kidakeelsed, kuigi võis aimata heakskiitvat mõminat :) üks sõbrants valgustas mind, et tema hirm oli suur, kui kuulis, kuhu meil plaan kolida on, aga sisenesed adus, et tema hirmud minu kaine mõistuse kadumisest olid enneaegsed ja koht ning maja ise on igati ok :)

sool ja leib ehk 35

kutsusime endale rahva külla - kõik head inimesed, kes meid kolimisel aitasid ja kogu suguseltsi ning sõbrad ka, et nad maja üle vaadata ja Herr Abikaasale tema kõrges vanuses õnne soovida saaksid. 

käisid, vaatasid, uudistasid. tüüpiliste eestlastena ei kommenteerinud suurt midagi (ma ise olen nii sillas meie kodust, et iga kord pistab väikese torke rinda, kui keegi minuga pikemasse vestlusesse maja seisukorra või ruumide paigutuse üle ei taha astuda). eks ma ise olen ka selline uhke, et äkki nad kardavad midagi arvata. mulle hetkel tagasiside meeldiks, avaks endal silmi ja tooks valguse teise nurga alt tuppa.